Esimene vahetus olid suuremad lapsed nendega oli lihtne aga samas utsitama pidi neid rohkem. Teine vahetus olid pisemad ja neil loovus möllas ja kallistusi sain koguaeg kuhjaga, see teeb tuju alati heaks, kui nad on nii siirad ja heasüdamlikud, et maailmas polegi kuskil halba ega kurja..
Rääkides halvast...
Paratamatult on meie pisikeses kodus pinged, pinged, mis tōstavad katuse majal pealt... Sestap üritan pidevalt mujal olla ja mitte ees olla kōigil. Kōik on harjunud, et mind pole kodus, olen koolis eest ära ja vahel harva on ikka tore näha ju...Eile läksin magama rinnus oli ängistus, ma ei taha, et see nii oleks aga kōik näevad vaid teiste vigu ...ma püüan koguaeg vaikselt olla, jääda märkamatuks aga ikka juba ukse peale vastu tulles hakatakse juba pihta ja eeldatakse kōige hullemat, nii ei saagi ju ...
Ma ei ole halb inimene ma ei taha kuri, pahane ega halb olla. Ma ei torra kunagi ilmaasjata aga vahel tundub, et mitte keegi ei saa minust aru. Ma olen viimased 4 aastat teinud kōik, et mu koolitee sujuks hästi olen palju vaeva näinud ja pingutan kuis jaksan aga sōbrad, huvid....tegemised on tahaplaanile jäänud. Mul pole enam ühtegi sōpra Tallinnas, kellele helistada, et näiteks kohvi jooma minna. Avastasin, et kohe on tulemas sünnipäev ja mul ei ole mitte kedagi kutsuda... Kui ka enne helistati ja kutsuti mind vahel kuskile ma vastasin ei saa, ma pean ōppima vōi olen nunnuga planeerinud lihtsalt niisama aega surnuks lüüa siis enam keegi ei näe vaevagi mind kuskile kutsuda... Ma ei taha ma ei tea mis uskumatuid asju... Loodan, et kooli lōpetamine sujub hästi ja leian töö ja saan oma elu peale... Kuigi painavad mind igasugused hirmud seoses sellega aga ma mōtlen ikka, et ma pole esimene inimene, kes selliste katsumustega silmitsi peab seisma ja kōik on hakkama saanud, tuleb ka minul hakkama saada.
Ma vōin kōlada imelikult aga ma Igatsen kooli, seal ma tunnen et olen vähemalt kasulik ja asjalik saan midagi teha ja see tuleb üldjuhul hästi ka välja.
